Vesti, 09. august 2002
Boriss Tuh
Vanalinnastuudio hoones Sakala tänavas on üleval Rafael Arutjunjani maali- ja graafikanäitus. Näitus on unikaalne: siin on välja pandud üle 230 töö, mis on loodud põhiliselt viimase viie aasta jooksul. Nii suurt personaalnäitust ei ole Tallinnas veel olnud. Näituse ebatavalisus seisneb veel muuski: see tähistab täiesti uut etappi kunstniku elus. Üle kolmekümne aasta töötas Rafael Arutjunjan skulptorina; graafika, mille juurde ta aeg-ajalt pöördus, ei olnud mõeldud avalikuks näitamiseks. 1997. aastal täitus kujuril 60 aastat. Tema ulatuslik skulptuurinäitus, mis toimus siis samas saalis Sakala tänaval, kujunes läbitud tee kokkuvõtteks. Siis ei teadnud publik veel, et see näitus oli piirijoon, mis eraldas skulptor Arutjunjani maalikunstnik ja graafik Arutjunjanist …
Siis, viis aastat tagasi, rääkis Rafael Surenovitš mulle, et kui maalikunstnik või graafik saab olla ainult poolenisti fanaatik, siis skulptor peab olema seda sada protsenti. Skulptori töö on füüsiliselt raske (see on selge ilma selgitusteta) ja jätab manöövriks vähem võimalusi. Kui sulle akvarell või gravüür ei meeldi, võid paberi ära kortsutada ja alustada uuesti. Aga kui skulptuuri tegemise käigus tuled sa uuele lahendusele. Lõhkuda ära ja teha kõik otsast peale?
Kas kunstnik naljatas või oli tõsine? Igas naljas on osake tõtt ja ka tõsine ütlus võib kanda endas varjatut irooniat.
Selles, et Rafael Arutjunjan vahetas žanrit, on vist hoopis teine mõte. Sügav.
Lõunamaine temperament ja põhjamaine kindlameelsus
Need sõnad, mille kunstiinstituudi õppejõud Olav Männi lausus ammu-ammu Rafael Arutjunjani kohta, on esitatud tema näituse deviisiks ja ilmselt hakkavad need nüüd saatma kõiki publikatsioone kunstnikust. Tõepoolest – kelle kunstnik ta on? Armeenia (kui otsustada rahvuse järgi)? Jah, muidugi. Kuid sündis Bakuus, peres räägiti vene keelt ja ainult siis, kui jutt ei olnud mõeldud laste kõrvadele, läksid vanemad üle armeenia keele karabahhi dialektile. Eesti kunstnik? Ta astus 1958. aastal Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, lõpetas selle 1964. aastal ja kogu tema loominguline biograafia on seotud Eestiga.
Aga kas ongi vaja täpsustada? Milleks suruda kitsastesse etnilistesse raamidesse seda, mis on adresseeritud inimestele ja mis ei eelda auditooriumi jagamist rahvusliku tunnuse järgi. Kunst nagu kõik tõeline on avaram rahvuslikust piiratusest. Loomulikult eksisteerivad traditsioonid, koolid; kunstnikku kujundab ümbritsev keskkond, kuid veelgi rohkem kujundab ta ennast ise. Ülistades elu ja seistes vastu sellele võltsile, mis voolab temas häguse ja kahjuks ka kiire voona.
Rafael Arutjunjanil on alati jätkunud piisavalt julgust ujuda vastuvoolu. Tema diplomitöö projekti teemaks oli Odessa juutide geto ohvrite mälestusmärk. Vaieldamatult tänuväärne teema ja tolle aja kohta ka sama vaieldamatult vastuvõetamatu. Veidi aega enne seda oli Jevgeni Jevtušenko kirjutanud luuletuse “Babij jar” ja talle raiusid nagu tulist rauda vastu nii kirjanikud-potšvennikud (Aleksei Markovi tüüpi jt) kui ka ametliku ideoloogia valvajad. “Jevtušenkole anti vastu pead – kas sina tahad ka seda?” hoiatasid teda sõbralikult need, kes olid selleks määratud …
Arutjunjan jäi ebamugavaks inimeseks. Ja asi ei olnud raskes iseloomus (ta ise tunnistab, et iseloom pole tal kiita, kuid lõppude-lõpuks ei kohta peaagu üldse kerge, lepliku iseloomuga kunstiinimesi: ilusa loomine nõuab, et sa elaksid endale armu andmata, kulutaksid oma hinge ja satuksid meeleheitesse sellest, et täiuslikkus saab eksisteerida ainult kujutluses; see kajastub ka igapäevases elus …). Asi oli tema sõltumatuses. Eneseväärikuse tunnetamises. Ta ei läinud häbiväärsetele kompromissidele – ja selle tulemusena sattus ta instituudi diplomiga lihtsaks kiviraiduriks Rahumäe kalmistu töökotta. Muide, tõeline looja oskab isegi ebasoodsad asjaolud oma elus panna Igavese teenistusse. Kes teab, milliseks oleks kujunenud skulptor Arutjunjani võimas ja traagiline anne, kui poleks olnud karmi reaalsust …
Tema maailm
Maalikunstnik Rafael Arutjunjan – kas see on teine Rafael Arutjunjan?
Osalt jah. Kui lahutada koostisosadeks see kaheliikmeline valem, mis iseloomustab tema loomingulist natuuri, siis näib, et põhi jäi skulptuuridesse, aga maalides on võidule pääsenud lõuna eredad värvid.
Kuid tegelikult ei ole kõik sugugi nõnda. On keerulisem ja lihtsam korraga.
Nii võib ju jaotada ka praeguse näituse eksponaate – rangeks graafikaks ja emotsioonidest küllastunud maalideks.
Riskin oletada, et kunstnik ise on hõivatud muuga: tema loob oma Maailma. Loomulikult selle eeskujul ja selle sarnasena, mis eksisteerib reaalselt, ja mis on siiski muudetud teistsuguseks tema sisekaemuse kaudu. Ja suhteliselt iseseisvat tegelikkuses eksisteeriva maailma suhtes.
Ühtsus reaalse maailma ja Arutjunjani kujutuses tekkiva maailma vahel seisneb selles, et neid maailmu liigutavad ühed ja samad mehhanismid (või vähemalt sarnased) mehhanismid. Erinevus on selles, et kunstnik püüab paljastada neid mehhanisme ja edasi anda oma suhtumist nendesse.
Aga žanrid – need on kõigest erinevad lähenemisteed tema poolt endale püstitatud grandioosse eesmärgi poole.
Võib-olla (see on ainult minu oletus) eemaldus Arutjunjan skulptuurist sellepärast, et skulptuurile omane monumentaalsus ja töömahukus ei võimaldanud järele jõuda aastatuhande künnisel hoogsalt muutuvale maailmale.
Ja siiski on ta oma maalides mingil määral jäänud skulptoriks. See tähendab loojaks, kes töötab mitte tasapinnaga, vaid Ruumiga.
Lõuendit ja värve – traditsioonilisi väljendusvahendeid – täiendatakse ruumiliste esemetega, mis on kleebitud lõuendi pinnale. See kollaaživõte kordab milleski (kõigest tehnoloogiliselt) pop-art-kunstnike maneeri. Kuid sellel kunstilisel võttel on hoopis teine mõte ja ülesanne!
Naturaalne ese, sisenedes pildil kunstlikult organiseeritud keskkonda, avab pildi maailma, tuletab meile meelde seda pingelist olukorda, milles me eksisteerime.
Pildi “Aabrami ohvriannid” pinnale on kinnitatud kõige ehtsam ja vist väga terav nuga. Sellest muutub piiblilegendi sisu ilmekamaks ja puudutab tugevamini südametunnistust. Üks asi on abstraktsed sõnad, sõnad, sõnad … Hoopis teine asi on läikiv külmrelva tera; pildi ees seisev inimene võtab appi kujutlusvõime ja tunnetab metalli jahedat puudutust vastu nahka …
Ja üks teine pilt – “Maailma puusepp” – ei ole religioossel teemal. Kristuse kujutise kõrval on naturaalne puusepa tollipulk ja höövel; mitte uued – puuhöövlit on poleerinud käsitöölise käed. Metafoor tekib väga mahukas ja mitmekihiline; näiteks võib tema põimunud mõtete ahelast välja tõmmata ühe mõtte: tegelik Kristus on eelkõige töömees, ta töötas kõva ja tõrksa inimmaterjaliga, et kutsuda rohmakates palkides esile peeneid ja tundlikke hingeliikumisi. Muuta puupakk, näotu toorik inimeseks, kes usub vabalt ja siiralt, et Jumal on armastus.
Selles mõttes on kunstniku tööd täidetud religioosse tundega. Mitte kiriklikkusega, ei, vaid tõelise religioossusega (religion tõlgitakse vene keelde kui seos, iga inimese seos teisega ja kõikide inimeste seos Jumalaga, kes ei ole lõppude-lõpuks midagi muud kui südametunnistus – selline faktor, mida tänapäeva väiklases ja omakasupüüdlikus maailmas jääb üha vähemaks).
Rafael Arutjunjani maalides on palju globaalset, ülemaailmset. Palju pingsaid mõtisklusi maailma saatustest, ülemaailmse katastroofi võimalikkusest: sest kui vale on jõudnud sööbida inimhinge, siis on esimene (ja kõige printsipiaalsem) samm maailma lõpu poole juba tehtud. Kuigi tema lõuenditel on väga tihti traagikat, ei ole neis lootusetuse tunnet. Valu ei too endaga kaasa ükskõiksust, mis sunnib käed rüppe laskma, vaid protesti. Pealegi on Arutjunjan oma olemuselt liiga elurõõmus ja tundeliselt vastuvõtlik inimese olemise täiusele, et lubada kogu sellel maailmal üks kord vastu taevast lennata. Ähvardavate ohtude eest hoiatada – see on üks asi; arvata, et väljapääsu pole – see on hoopis midagi muud. Kunst peab rõõmu kinkima, mitte ära võtma.
Sellest on tema joonistus “Lootus sureb viimasena”. Laine tõstab paadi laineharjale, veel veidi – ja viib üle lehe ülemise serva, aga inimesed paadis veel loodavad, sõuavad kõigest jõust ja püüavad võitluses stiihiaga vastu pidada … Võib-olla peavadki?
Vaatamata kõigele on Rafael Arutjunjani maailm pidulik. Ja milleski (värvide erksuses, looja isiksuse paljastuses) naiivne. Kuid ehk ongi naiivsuses kõrgeim tarkus.
Näod
Arutjunjan on suurepärane portretist. Skulptuuris ja maalikunstis ja graafikas. Kui portree on traagiline, on sellest võimalik saatust välja lugeda. Kui rahulik, siis täis harmooniat ja armastust.
Isegi loomad näevad tal välja hingestatud. Inimlikud. Animalistlike joonistuste seeria on üks kõige meeldejäävam.
Ja kui hämmastavalt armunud olekuga ta joonistab oma perekonda. Abikaasat, poega, pojanaist, pojatütart … Arutjunjani jaoks on perekond kõrgeim väärtus ja tugi.
Arvan, et ta on oma perekonnaga õnnelik.
Kõik näituse korraldamisega seotud asjaajamised võttis enda peale kunstniku poeg, ettevõtja Areg Arutjunjan. Mitte ükski 230 tööst ei ole müüa. Näituse avamisel ütles Areg, et tema unistus on ehitada galerii, kus saaks välja panna kogu isa loomingu. Kõikides žanrides.
Usun, et ta teeb selle kavatsuse teoks …
… Aga veel on Rafael Arutjunjan luuletaja. Sõna muutub täienduseks ja selgituseks sellele, mis on loodud kätega. Luuletused on veel üks eneseväljenduse vahend, veel “üks materjal”, millest kunstnik püstitab oma Maailma.
Foto Viktor Vesterinen