Molodjož Estonij, 12. juuli 1997
Sakala Keskuse vanas majas on väljas Tallinna skulptori Rafael Arutjunjani tööde näitus meistri 60. sünnipäeva puhul.
Rafael Arutjunjan on sügavalt veendunud, et alguses ei olnud sõna, vaid žest, liikumine. Ka kunstnikku ennast ei saa pidada jutukusega hiilgavaks inimeseks. Kerkib küsimus, kust kohast seda jutukust võttagi, kui inimene on palju aastaid elanud erakuna, suheldes enamalt jaolt marmori- ja graniidikamakate ning võimsate puupalkidega, kus on peidus kas õhuline piklik naisefiguur või mõni pea, näiteks suurte kihvadega elevandi pea.
Laiem vaatajaskond tunneb Arutjunjani rohkem portreteerijana. Portreesid on tal tõepoolest palju. Kuid on veel ka olustikujoonistused ja kurba irooniat sisaldavad süžeelised kompositsioonid. Kuid tuntakse ainult portreteerijat ja kõik sellepärast, et oli aeg, mil sügis- või kevadnäitusele valis töid žürii ning ekspositsioonid koostati nii, nagu žürii vajalikuks pidas, ja kunstniku arvamust ei võetud arvesse. “Kui juba kutsute,” on kunstnik hämmelduses, “siis lubage välja panna seda, mida kunstnik ise vajalikuks peab.”
Kuid pole halba ilma heata. Juubelinäitusel Sakalas oleks vaataja hästituntud meistri enda jaoks justkui uuesti avastanud. Temaga võib vaielda, mitte nõustuda, võimalik, et isegi liigset kategoorilisust ette heita, kuid nüüd me oleme näinud Rafael Arutjunjani sellisena, nagu ta on. Natuke nukker ja kurvameelne, sest et vägivallale ja kõlblusetusele võis ta oma loomingus sageli vastu panna ainult kurjuse mitteomaksvõtmise.
Vaatan tema töid, mis väljendavad sündmusi, täis kustumatut valu: maavärisemine Armeenias, Karabahh, Afganistan, hiljutine sõda Tšetšeenias. Ja vaatajana mõistan skulptori sõnu, et ta lasi iga õnnetuse oma südamest läbi. Aga see, uskuge, on kõige raskem. Veel üks tema viimastest töödest: autor on pannud kompositsiooni nimeks “Meie veteranid”; selles räägib ta viletsusest olla vana inimene riigis, mis ei ole võimeline kindlustama eakaid inimesi, nagu nad selle ära on teeninud. Aga figuuri “Kojamees Potapõtš” võib tajuda teisiti: lõppude lõpuks on inimesel võimalik ise oma saatust juhtida. Kuid siin riskeerib nende ridade autor kalduda sujuvalt argiretoorikasse.
Kui kõik tehtu on kokku kogutud, siis näed, kuidas aeg on muutnud ka autorit ennast. Märkad, et illustratiivsuse asemele on tulnud sügavus ja tarkus. “Inimene,” mõtiskleb Arutjunjan, “elab, muutub, mõtleb pidevalt, teeb järeldusi ja otsib vastust üheleainsale küsimusele – mis on tõde? Kas ta on olemas?”
Tarkus – see on vist tee selgusele ja läbipaistvusele, oskusele nautida elus kõige olulisemat. Sellepärast ei olegi imestada, et näitusel on palju portreid kunstnikule lähedastest inimestest: naisest, pojast, pojatütrest. Tundub, et just lapselaps on vanaisa ümber väikese sõrme keeranud ja marmorist tüdrukupead vaadates võib aru saada, millise rõõmuga lubab vanaisa tal seda teha. Hoopis teine lugu on pojaga. Siin on kinnitust leidnud dialektika seadus vastandite võitlusest ja ühtsusest. Poeg on äriinimene, keda pealtnäha ei tõmba lüürilised ilmingud. Kuid just tema aitas isal avada näituse ühes pealinna suuremas saalis, enne seda võttis ta käsile skulptori tööde kataloogi väljaandmise.
Kavatsesin rääkida näitusest, aga välja tuli inimestest nende vastuolude ja kiindumustega. Mis siin imestada – kunst on alati olnud ainult jäämäe tipp. Ja seal, tema salapärastes avarustes ja sügavustes, pulbitseb soov end tühjaks rääkida ja tõde leida.
Vitali Andrejev
Fotodel: “Sõbralik šarž”, Rafael Arutjunjan.