Molodjož Estonij, 3. august 2002
See väljapanek avatakse laiale vaatajaskonnale esmaspäeval. Praegu alles riputatakse pilte üles, alles otsitakse neile oma kohta seintel ja stendidel. Skulptor Rafael Arutjunjani maalide ja graafika näitus avatakse Vanalinna Stuudio teatri kahes saalis Sakala tänavas.
Üliharuldane juhtum – skulptor on välja pannud maalid ja graafikat. Käsi ei jõua enam füüsiliselt kauem graniiti ja marmorit raiuda, kuid jõuab hoida pintslit ja pliiatsit ning maailma saatuste üle oma mõtiskluste väljendamise uus meetod on osutunud tema enda jaoks niivõrd huvitavaks, et oma juubelil (näitus on ajastatud kunstniku 65. sünnipäevaks) otsustas ta rääkida vaatajaga mitte vanade tuntud ja juba hinnatud tööde kaudu, vaid ilmuda uues kuues.
Mitte lihtsalt näidata oma töid, vaid edastada oma pihtimus.
Talle on tähtis üks – et teda mõistetaks õigesti. Sellele eesmärgile on allutatud kõik alates süžeest, värvist ja joonest kuni selgitava pealkirjani pildi all või otse pildil, nagu vene puutrükipildil. Et vaataja ei eksleks sümboli lahtimõtestamise variantides, vaid jõuaks täpselt ja kohe kunstniku poolt töösse paigutatud mõtte tuumani. Naiivsus ja tarkus, peenetundelisus ja sirgjoonelisus, meisterlikkus ja kitš – kõik on segunenud tema töödes, millistele tema – skulptor – puistab helde käega laiali materiaalseid esemeid, muutes pildid kollaažideks. Ta ei mahu raamidesse, ja seda mitte ainult maalikunstis või graafikas.
Ühel pildil on Looja – piibli- ja filosoofilised motiivid läbivad kogu tema uuemat loomingut – tööline, kes on rajanud maailma, ja talle on juurde pandud höövel ja tollipulk. Teisel pildil on kõrgemal olevusel käes kaks peeglit, üks on tavaline – vaata end sellest, Jumala loodud olevus -, teine tühi ja must – väljendab tühjust. Mõlemad peeglid on pärit naiste puudritoosidest – tühi-tähi ja igasugune tühisus -, ka silmad on taevaelanikul erinevat värvi – oh, meie ränkrasked patud …
Ta tunneb värvidest rõõmu nagu laps, kellele kingiti palett. Vaadake seda näitust tähelepanelikult, te leiate sealt kindlasti midagi südamelähedast. Kas või pilt, kus tohutu elevandijalg on tardunud poolel sammul, jõudmata astuda maatükile, kus särab pisitilluke merikarp. See sümbol iseenesest ütleb juba palju, kuid veel lisandub elevandi jalast merekarbile langev südamekujuline vari. Meenub – ja meel läheb rõõmsaks …
– Rafael, kas tunnustatud kunstnikul on hirm debüteerida uues žanris?
– Jah on. Kuid ma olen alati tahtnud teha midagi sellist, mis oleks ehtne. Ma olen isegi elada tahtnud nii, et oleks ehtne. Kunst ei ole minu jaoks illusoorne ilu, vaid tõe otsing. Seetõttu ei mängi materjal suurt rolli – olgu see siis graniit või pintsel -, peamine on suuta ennast väljendada. Kuidas see õnnestus, ei ole minu otsustada.
– Kas Teil on igasugustes raamides kitsas?
– Mul on elus kitsas, mitte kunstis. Kas Teil siis ei ole kitsas?
– Mul on teater, seal on väljapääsud lava igasse külge. Teil on samuti – teatrimaskid, erksad karnevalimaskid, aga silmad on traagilised, mis sest, et nööbid … Nii me rabelemegi …
– Nii me otsimegi üksteist ängistuse, abituse ja üksinduse pärast …
– Otsime Jumalat?
– Kas mäletate, ükskord küsiti Vladimir Spivakovilt: “Kas kunst on elu?” Ta vastas: “Kunst on elust kõrgemal.” Mina ei saa sellega kuidagi nõustuda – elust kõrgemal on ainult Jumal. Ja ka kunstist kõrgemal.
– Me räägime Teiega näituse eel. Mida Te tahaksite öelda vaatajatele neid näitusele kutsudes. Mida nad Teie arvates saavad siit?
– Ma tahan neile öelda: tulge ja otsustage. Kunstnik mitte ei ava lihtsalt hinge, vaid ta joonistab inimeste jaoks. Ja minu jaoks on vaatajate hinnang kõige tähtsam. Ma tahaksin, et inimesed süüviksid minu töödesse, igaühes nendest on olemas mõte, olgu kas või abstraktne. Aga millega nad siit lahkuvad? Ma tahaksin, et vaatajad mõtleksid koos minuga elu üle. Kui nii juhtub, olen ma õnnelik …
– Te kirjutasite portreele: “Ma olen teie ees tulel, ja minu nägu on tuhas …”
– Kas siis inimene, kes pihib, ei olegi tulel?
Eteri Kekelidze
Aadam ja Eeva
Eluratas
Pühendus
Issanda küünal