Vesti, 25. juuli 1997
Boriss TUH
Nii arvab skulptor Rafael Arutjunjan, kellel täitus eile 60 aastat. Rafael Arutjunjani juubelinäitus on üleval Sakala Keskuse vanas majas. Viimase kolmekümne aasta tööd on välja pandud nii fuajee kui ka kahte teise korruse saali; tööd ei ole paigutatud ei kronoloogilises ega temaatilises järjestuses, vaid motiivide ja autori mõtete keerulises assotsiatiivses ühenduses.
– Kas raske oli teha sellist näitust – ikkagi üle saja skulptuuri?
– Raske. Ja asi ei olegi rahas, vaid korralduslikes probleemides. Otsisime aluseid skulptuuride jaoks üle kogu linna. Ja mõnikord pidime kuulma: “Me anname meeleldi teile aluseid, kuid te peate need enne 15. juunit ära viima. Sest 15. juunist oleme me kõik puhkusel.” Aga näituse avamine toimus alles 7. juulil. Kuid pole viga, me saime hakkama.
Jutuajamisest skulptori pojaga – ettevõtja Areg Arutjunjaniga, kes andis isa näituse korraldamiseks palju jõudu, energiat ja vahendeid.
***
… Võtame marmorirahnu ja raiume ära kõik üleliigse.
August Rodin
Töö, mis sarnaneb Looja tööga. Põrgulik töö. Mitte praegu, vaid palju aastaid tagasi, olles esimest korda Rafael Arutjunjani töökojas, tundsin ma seda füüsiliselt, kui nägin rahnusid – mitte marmori-, vaid graniidirahnusid – ja peaagu valmis skulptuure, mis olid punktiiraparaadiga tähniliseks tehtud: tähistad need punktid ära ja lööd vasaraga meisli pihta, tahudes maha üleliigse. Kannatust ja hingejõudu on siin rohkem kui kuskil mujal vaja.
– “Graafik ja maalikunstnik võivad olla poolenisti fanaatikud,” räägib Rafael Arutjunjan. “Skulptor peab olema sada protsenti fanaatik.
Tegelikult ka. Kui sulle joonistus ei meeldinud, kortsutasid lehe ära, viskasid nurka ja alustasid uuesti. Aga alustada skulptuuri uuesti! Isegi kui see ei ole marmor või graniit, vaid puu … Ükskõik …
Niisiis, raiume ära kõik liigse. Jätame alles vajaliku.
Perealbum
Esimesel leheküljel on Arutjunjan ise joonistanud sugupuu – mõlemalt poolt. Esimesel fotol on vanaaegses mägilase riietuses mees, uhke pilguga, käsi puhkamas kinžallil. Vürst. (“Kogu elu elas Karabahhis kordagi sealt lahkumata, kuid – vürst”, selgitab peremees, “poegadele andis hariduse.”) Muutuvad kostüümid ja ajastud. 1920. aastate lõpu fotol on vastupidavas tsiviilpintsakus meesterahvas, tähtsalt ja üleolevalt vidukil silmadega. (“Jultunud pilk, kas pole tõsi? Tšekist!” räägib Rafael Arutjunjan.) Suguvõsa ajalugu ja Suur Ajalugu puutuvad kokku: ajastu globaalsed vapustused raputavad ka nende perekonda.
Koolipilt. (“Kas tunnete ära? Näete, see olen mina!” Rafael Surenovitš nimetab klassikaaslaste nimesid, selgitab: “Armeenlane, aserbaidžaan, venelane, juut, ukrainlane … Vene kool Bakuus; erinevad rahvused, aserbaidžaane, muide, oli vähe – see oli valdavalt armeenlaste piirkond. Arutjunjanide peres räägiti põhiliselt vene keelt. Armeenia keele karabahhi murdele läksid vanemad üle siis, kui rääkisid sellest, millest meil, lastel, teada ei olnud vaja …”)
1958. aastal, kui Rafael Arutjunjan sai 21-aastaseks, läks ta Tallinnasse Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti skulptuuri õppima.
Armeenia juurtega eesti kunstnik
– Kuidas Te suhtute eesti skulptuuri?
– Aga miks Te ei küsi, kuidas ma suhtun armeenia skulptuuri. Mina ei lahuta ennast eesti kunstist. Ma olen armeenia juurtega eesti kunstnik. Me vaidleme palju eestlastest töökaaslastega, kuid see on sõbralik poleemika. Meie vahel ei ole lepitamatuid vastuolusid.
Jutuajamisest
Tõe ja tõe ilu otsing
Arutjunjani diplomitööks oli Odessa juutide geto ohvrite mälestusmärgi projekt. See teema oli tollal (1964) põlu all. Kuid Arutjunjani jaoks oli see iseenesestmõistetav.
Valu, ajastu tragism ja sotsiaalse ebaõigluse ohvrid – need olid tema teemad. Viie aasta pärast lõi ta kipsist ja plastmassist kompositsiooni “Päike geto kohal”: kõhnunud inimfiguur mustade okastraadisarnaste teravate kiirtega päikeseringis. Seitsmekümnendatel aastatel “Viktor Hara”, skulptuuri vormis väljapääsenud valukarje … Hiljem “Reekviem” Armeenia maavärina ohvrite mälestuseks, tardunud kellakaja vormitu puust puusärgi kohal, mis varjab endas neid, kes jäid purunevate mägede alla. – “Minu rahva ajaloo lehekülg. Karabahh.” – “Lükkamine hauda” on väike puidust tehtud töö, milles surmamasin (selles võib aimata stiliseeritud giljotiini motiivi; renni, mida mööda libises alla maharaiutud pea) on ühendatud hauasambaga, mille tipus on täht. – “Stalinismi ohvritele pühendatud.” – Viimastest töödest “Meie veteranid”; keeruline kompositsioon, mis jõuab vaataja teadvusse nende inimeste unustatuse, muserdatuse ja rahutuse tunnetamisena, kes on tõugatud elu äärealadele ja veelgi kaugemale …
Skulptuur igavikustab ajavaimu. Koos vigade ja vastuoludega. Ta on mõeldud kestma kaua, ta võib meelde tuletada sellist minevikku, mida mõni ei tahaks mäletada. Kuid see, mis oli, see on olnud. Sõltumata meie tahtmisest. Kuna minevikku ei saa kõrvaldada, püüavad mõned kõrvaldada mineviku mäletamist. Lammutatakse mälestusmärke. Kirjutatakse ümber ajalugu, kriipsutades maha ebamugavad nimed ja sündmused. Tavaline fetišism. (Tervitus George Orwellilt ja tema “tõe ministeeriumilt”!) “Viktor Hara” – see on meie aja jaoks nii ebamoodsal teemal. Praegu on kombeks pidada Pinochetti targaks ja tugevaks juhiks, kes päästis Tšiili kaosest. Aga kontsentratsioonilaagriks muudetud Rahvusstaadioni, mahalastuid ja teadmata kadunuid püüame mitte meenutada. (Metsa raiutakse – laastud lendavad? Mis bolševikud te küll kõik olete, härrased, kui kaevuda sügavamale! Jumala eest, õigus oli tollel Chicago politseinikul, kes, osaledes Suure Depressiooni ajal kommunistide demonstratsiooni laialiajamisel, virutas nuiaga ühtlasi ka kõnniteel seisvale inimesele, kes hoidis kommunismivastast plakatit. “Kuidas te julgete?” – “Ma olen ju antikommunist!” kisendas hoobi saanu. “Mind ei huvita, söör, millisesse kommunistide eriliiki te kuulute,” vastas võmm.)
Rafael Arutjunjan lülitas oma ekspositsiooni ka need tööd, mis tänapäeval tunduvad ajaliselt kohatud.
Praegu võib ta seda endale lubade. 30 aastat tagasi viisid iseloomu sõltumatus ja kangekaelsus (“Mul on õudne iseloom,” räägib ta. “Kodused ei suuda mind kaua välja kannatada. Nad ei jõua ära oodata, millal ma lähen töökotta.”) selleni, et ta võis leida ainult ühe töökoha, minna kiviraiduriks Rahumäe töökotta. Tahus hauasambaid. Ka selles töös jäi ta kunstnikuks.
– Minu kätt juba tunti. Aja jooksul kogunes palju tellimusi. Tollal. Praegu, kui õhuke hauaplaadike maksab umbes tuhat krooni, on vähestele jõukohane tellida monumente …
Skulptor elab tellimustest. Mõned eriti suured tellimused nimetati sotsiaalseteks. Kuigi tegelikult ei tellinud neid ühiskond. Neid tellisid need, kes kõnelesid ühiskonna nimel. Arutjunjanil selliseid tellimusi ei olnud.
– “Kui Rembrandt oleks mõelnud ainult sellest, kuidas oma pilte müüa, ei mäletaks me tänapäeval enam teda,” räägib ta.
Kuid ei eita ka sotsiaalseid tellimusi, mida täitsid teised.
Talle on vastumeelt see, et praegu kandub suhtumine kokkuvarisenud kommunistlikku korda üle ka kujuritele, kes lõid monumente tollele ühiskonnakorrale.
– Mis pistmist on meil ideoloogiaga. Tähtis on kunstniku otsing. Tõe ja tõe ilu otsingud …
Täna
Tema skulptuur on muutunud publitsistlikumaks. Järsumaks ja karmimaks oma püüdluses jõuda vaatajani. Puu, metall, plastik. Kollaažid, küll grotesksed, küll sõbralikult iroonilised.
Üldiselt on skulptuur mõeldud kauemaks kiirustamata vaatamiseks. Vaataja ja kunstniku ühisloome. (Kuni kunstiteos ei leia vaatajat, kes võtaks adekvaatselt vastu autori mõtte, ei saa teost pidada lõpetatuks.) Kuid nüüd jääb aega üha vähemaks. Nii kunstnikul kui ka skulptoril. Ja kui masendavalt kõrge on kaasaegse inimese valulävi! Igal õhtul saab ta kodus televiisorist portsjoni õudusi, mis on juba niivõrd tuttavaks kulunud, et tekitavad vaid laiska huvi.
Võtke vaevaks, käige sellel näitusel ära, kui te pole seal veel käinud. Võib-olla paneb see näitus teid millestki mõtlema.
Mitte ainult skulptuur
Oma joonistusi ei hakanud Rafael Arutjunjan välja panema. Kuigi need oleks aidanud luua ettekujutust kunstnikust, tema maailmatunnetusest. Kas või see “Me tegime teie heaks kõik, mis võisime”: maailma kohal hõljuvad Jeesus Kristus ja Neitsi Maarja, kes on lõõtsana lahti rullinud apostlite 12 kuju.
Rafael Arutjunjan kirjutab luuletusi. Mõnikord ühineb poeesia skulptuuriga, täiendades ja kommenteerides seda. (Viimastes töödes tungib sõna üsna tihti visuaalsesse kujundisse. Sellised on tema kompositsioonid “Ühe kunstniku mälestuseks”, “Ma ise püstitasin endale ansambli, ülinaeruväärse”, “Igaühele oma koht” jt.)
Ühes tema luuleteoses, mis on kirjutatud proosalähedases vabavärsis, on öeldud:
“Timukas sähvas noaga mu südamesse ja kaks selle osakest ei sula enam kunagi ühte. See, kes on kauaks jätnud oma sünnimaa, vaevalt et leiab oma eluaseme puutumatuna, kuid ka uues pelgupaigas ei suuda tema süda end sisse seada …
Kõik rikkused käivad käest kätte ja ainult hingeaarded võivad kuuluda sulle ja kõigile üheaegselt. Hoia siis endas väärtusi, et jagada neid puudust kannatajatele. Paganausujumala kaarik tõi minu rahvale suure kingituse – ande. Ja kui sulle on osaks saanud kas või ivake sellest, kasvata seeme oma aias üles ja tagasta inimestele tasuta.”
***
– Kas Te olete õnnelik inimene?
– Üldiselt jah. Olenevalt asjaoludest.