Estonia, 24. juuli 1997
Täna täitub 60 aastat Rafael Arutjunjanil. Kunstnikul ja skulptoril, kelle tööd olid hiljuti väljas Sakala Keskuses Tallinnas (näitusest andis Estonia oma lugejatele teada).
Rafael Arutjunjani sünnipäeval pakume teile lugemiseks intervjuud, mille tegi temaga Pavel Makarov.
– Tean näitlejate ja kunstiinimeste memuaaridest, et oma elu traagilisi sündmusi nagu ka inimesi, kes seal osalised on, püüavad nad vaadelda kõrvalt :
– Näitlejal tuleb pidevalt “ametis olla” ja näidelda, aga kunstnik – tema läbielamised on niivõrd teeskluseta, et vahel tundub ta nõrgemana, kui ta tegelikult on. Kui kõike südamesse võtta, ei jää aega ennast kõrvalt jälgida …
– Aga kas Teie süda võimaldab kõike südamesse võtta?
– Ma juba tunnen, et olen piiri peal, sest ma töötasin palju aastaid kiviraidurina, tegin hauasambaid. Pidevalt tuli kokku puutuda inimestega, kellel oli mure. Aga hiljem avasin erapraksise oma töökojas. Tegin lahkunute portreesid (reeglina telliti neid kadunust noorena). Kõik püüdsid mulle jutustada nendest üksikasjalikult, teate, kuidas see aja jooksul ladestub. Kui oleks selline tugev mees, võitleja … Kuid ma pole võitleja, mul on juba raske. Ma kavatsen juba üldse loobuda sellest tegevusest ja mitte teha selliseid portreesid, et ainult mitte kuulata neid lugusid …
– Kas selleks, et kujuneda kunstnikuks, peab kannatama?
– See on kohustus. Ilma kannatusteta ei saa avalduda siirus. Ei ole võimalik tungida tõeni. Kannatused – need on võimas tõuge pingelisteks otsinguteks, nii kahju, kui ka pole. Parem kui inimene ei kannataks, kuid kunstnik kujuneb kunstnikuks ainult kannatades.
– Kas 60 aastat on kunstniku jaoks kokkuvõtte aeg?
– Mina võin rääkida ainult enda kohta. See ei ole kokkuvõtte aeg. Kuid mul on selline tunne, et skulptuuris olen ma teinud kõik, mida võisin. Võimalik, et see on petlik tunne, väsimus, kuid tundub, et ma olen end tühjaks pigistanud. Praegu tõmbab mind joonistuste poole. Ma hakkan juba oma tuttavatele graafikutele n.ö külje alla pugema, nad selgitavad mulle üht või teist tehnoloogiat. Ei tea, võib-olla teen skulptuuri edasi, sest see on ju palju lihtsam: tee on juba siledaks sõidetud, kõik tunnevad sind. Aga alustada graafikas – see on uus asi, sama hea kui alustada nullist. Kuid väga tahaks. Ja kas ma jõuan omandada meisterlikkuse selles valdkonnas – ei tea, kuid tahaksin järelejäänud elu pühendada graafikale.
– Rafael, Te ütlesite, et Te pole võitleja. Kuid see koht, kus Teie sündisite, Bakuu, vormib võitlejaks lapsepõlvest peale. Nii et miks Teie ei ole võitleja?
– Ma olen sündinud võitleja peres – minu isa oli sõjaväelane. Tegelikult ma ei sündinud abrekiks. Selleks kujundasid mind asjaolud. Enne seda näis mulle, et iga tšetšeen sünnib abrekina. Ma tundsin alati, et vägivald on mulle vastumeelne. Kuid olla võitleja ja mitte ilmutada vägivaldsust on võimatu. Polkovnik, kes õpetas instituudis sõjandust, rääkis, et Arutjunjanist saaks hea väejuht. Aga ta ise teadis, kuidas ma vihkan sõjandust, ma ei varjanudki seda. Hüpata, joosta, märki lasta, võitlust pidada, uljaspea olla – see oli mulle omane. Kuid, kui ma ütlen võitleja, siis pean ma silmas sõda tervikuna.
– Sõda Teie loomingus – milline osa on sõjal Teie elus?
– Mitte mingisugune. Mitte mingisugust sõda ei tohiks olla. Ma olin poisikesena sõjakas ainult kaklustes. Kui mulle tehti liiga. Seda teavad ka siin paljud. Kuid mitte kunagi ei maksnud ma kätte, isegi siis, kui sain lüüa, kuigi see ei ole kaukaaslasele omane.
– Kas Te olete traditsioonide inimene?
– Milleski jah, kuid mitte kõiges. Kui minu pojatütar sai alles kuueaastaselt teada, et ta on armeenlane, siis mis traditsioonidest siin rääkida.
– Mida Teie kardate, mis võiks häirida Teie rahu ja maailma?
– Ainult üks: lähedaste inimeste lahkumine. Elu ees ma vaevalt et araks löön, ma olen elanud oma elu nagu tugev inimene, kuigi ei saa ennast selliseks nimetada. Aga jah, lähedaste lahkumist olen ma alati raskelt üle elanud. Ja kardangi ainult seda, ei midagi muud. Mul on armastatud töö, hea perekond, truu naine. Mul on kõik hästi. See, et mul raha pole, see pole tragöödia. See on ka hea. Kuid kui peaks kellegagi neist midagi juhtuma … Pojatütar jäi haigeks – ma olin kõige õnnetum, sai terveks – olin kõige õnnelikum.
– Kas Teil on häbi ümbritsevate inimeste tegude pärast?
– Väga sageli, eriti praegusel ajal. Inimesed on muutunud külmemaks, kalgimaks, sellest ka nende käitumine. Nõukogude ajal masendas see vähem. See on ameerikalik küsimus – kui te nii tark olete, miks te siis nii vaene olete? Ma tahaks alati vastata: just sellepärast, et nii tark. Aga praegu esitatakse seda küsimust meil kõikjal. Varem ei esitanud keegi seda küsimust intelligentidele. Intelligenti – valvurit või katlakütjat – käsitati kui intelligenti. Aga praegu kui hädavarest.
– Aga mis eristab intelligenti?
– Eelkõige südamlikkus. Võib olla haritud, erudeeritud ja südametu inimene. Ja võib olla tööline, talupoeg ja olla südamlik – intelligentne inimene. Sest hariduse eesmärk oli just selline. Mida kultuursem inimene, seda lahkem ta on. Seda ilusam ta on. Kui ei ole selline, siis mis intelligent ta on? Lihtsalt teadmisi täis topitud inimene. Lähed raamatukokku, loed natuke – kas sellest tekib kohe austus enda vastu? Aga teed midagi head – selleks on vaja jõupingutust end eemale kiskuda.
– Millest Te mõtlete, mida Te tahate, mis peaks Teie arvates Teiega veel selles elus juhtuma?
– Tahaks, et juhtuks midagi head. Juba ongi juhtunud: 60. sünnipäev, näitus, poeg tegi mulle tohutu kingituse, selle kõige korraldamine nõudis palju raha. Aga tema tahab praegu uut tsehhi avada ja nagu mina aru saan, ei tulnud see näitus praegu rahaliselt kasuks. Kuid vaatamata sellele, pidas ta seda tähtsamaks kui ülejäänut. Mida ma tahaksin? Ma tahaksin pojapoega. See oleks suur rõõm. Mul ei olnud tütart, tuli poeg, kuid see oli hea, ja kui meile tuli minia, rõõmustasime tema üle nagu tütre üle. Ja tema kinkis meile oma tütre ja see rõõm jätkub senini. Aga ma tahan, et perekonnanimi läheks edasi, sest meie perekonnanimi on vürstlikku päritolu. Arvan, et perekonnanimi Arutjunjan kestab ka minu järeltulijates. Nii et ma tahaks väga pojapoega.