Lp. hr. Arutyunyan
Käesolevaga saadan teile oma artikli ingliskeelse tõlke (põhipunktid).
Armeenia kunstnik Rafael Arutyunyan, kes elab Eestis. Tema tööd on meie ajaloo tunnistajateks ning väljendavad vabadust ja inimväärikust.
Armeenia kunstnikul (skulptoril ja maalikunstnikul) Rafael Arutyunyanil, kes on üle elanud Eesti siirdumise kommunistlikust ajastust kaasaegsesse vabaturumajandusega ühiskonda, avanes esimest korda võimalus eksponeerida oma teoseid ilma igasuguste poliitiliste piiranguteta. Tema tööd on oma ajastu peegelpilt.
Arutyunyan (60) on tegelenud kunstiloominguga Tallinnas, Eestis ligi 40 aastat. Ta on Bakuus, Aserbaidžaanis sündinud armeenlane, kuid asus tööle Tallinnasse, sest õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis.
Sarnaselt paljude teiste kunstnikega kritiseeris ka Arutyunyan kommunistlikku süsteemi ning naeruvääristas ja süüdistas oma töödes inimeste võõrandumist selle süsteemi läbi. Ta vaatles külmavereliselt sündmusi, mis hävitasid inimloomust, näiteks Tšiili genotsiidi, Nõukogude armee tungimist Afganistani, Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroofi ning Armeenia ja Aserbaidžaani vahelist rassisõda. Nende ajalooliste sündmuste põhjal valmisid tema maalid ning neid väljendas ta oma skulptuurides.
Vaadakem mõningaid näiteid! Oma teosega “Danko” (pronks, 1983) (Danko on vene kirjaniku Gorki teose kangelane) on Arutyunyan talletanud skulptuuri kangelase püha armastuse, rebides välja tema südame, sirutades välja käe ning pakkudes seda taeva poole. Ning oma teoses “Karaba, lehekülg minu rahva ajaloost” (puu, 1990) on Arutyunyan loonud kahest näost kujutise, mis sümboliseerib Armeeniat ja Aserbaidžaani. Põlenud küünal väljendab Armeenia pikka kannatusterohket ajalugu.
Arutyunyani põhimotiiv tuleneb vabadusest ja inimväärikusest. Need on ideed, mida ta täielikult usaldab. Tundub, et Nõukogude Liidu surveühiskonnas tema töid ei aktsepteeritud ega tunnustatud. Kuid nüüd, mil Eesti on pöördumas tagasi euroopalikku vabasse ühiskonda, on Arutyunyanil avanenud võimalus oma töid avalikkusele eksponeerida. Eelmise aasta juulikuus oli Tallinnas, Sakala keskuses kolm nädalat väljas suur näitus tema 111 tööga. Näituse avamisele olid kutsutud külalised Balti riikide välissaatkondadest, SRÜ-st, Hiinast ja ka kaugemalt ning näitust külastas ligi tuhat inimest.
Arutyunyan jälgib kunstnikuna endiselt tänapäeva ühiskonnas toimuvaid muudatusi. See vabaturumajandusega ühiskond, mis tekkis pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, on muutunud enesekeskseks ühiskonnaks, kus aetakse taga raha. Ta ei soovi küll kunagi pöörduda tagasi nõukogude ajastusse, kuid ütleb: “Nõukogude ajal kehtis ideoloogia, mille kohaselt tuli elada teiste inimeste, mitte keskvalitsuse pärast. Seega olid inimesed hingelt rikkad,” ning lisab: “Nüüd aga väidavad nii valitsus kui ka inimesed, et nad ei saa elada teistele inimestele mõeldes, sest nad on ametis raha teenimisega”.
Ta tunneb kaasa endasugustele vanadele inimestele, kes on oma igapäevaelus õnnetud. Mõned elavad üksikuna vanadekodus, teistel ei jätku elamiseks raha. “Ma ei saa neid tähele panemata jätta,” ütleb ta. Ta on õnnelik, et talle on antud tore perekond (naine Irina, kes on väga tagasihoidlik inimene, ja poeg Areg, kes väga hoiab oma vanemaid; Aregil ja tema naisel Svetlanal on väike armas tütar).
Arutyunyan arvab, et kunstniku missioon on vaadelda ühiskonnas toimuvat ning luua teoseid, mis väljendavad sellest tekkivaid tundeid. Me loodame, et Arutyunyan jääb Eestisse elama ja tema tööd jäävad meie tänapäevases ühiskonnas toimuva tunnistajaks.