Luuletuse skulptuur
On teada, et mida säravam ja omapärasem on anne, seda rohkem takistusi ta oma teel kohtab.
Rafael Arutjunjan – nüüd juba tuntud eesti kunstnik. „Nüüd” ütlen ma seepärast, et varem, kui ta õppis maalikunsti, graafikat ja skulptuuri, tundis ta kolleegide poolt raevukat vastuseisu. „Ta ei arvesta mitte kellegagi. Ta ei orienteeru meile. Ta ei istu koos meiega olengutel,” nii räägiti Rafaelist. Ja läks vaja rohkem kui mitu aastakümmet, kuni samad kolleegid mõistsid, et nende kõrval elab ja töötab mitte lihtsalt sõltumatu iseloomuga uhke inimene, vaid ka omanäoline anne.
Praegu kordub kõik uuesti. Kuid nüüd on vastuseisu tekitajaks – Arutjunjani luule. „Jah, ta on suurepärane skulptor, kuid mitte poeet. Tal on parem piirduda memuaaridega”, räägivad ikka need samad skeptikud, viidates tema poolt hiljuti välja antud raamatule „Ühe inimese mälestused”. Võib-olla need skeptikud unustasid ära, et anne – on mitmekülgne. Kui inimene on edukas ühel alal, siis suure tõenäosusega saavutab ta edu ka teises valdkonnas. Rafael Arutjunjani luuleraamatu „Sada luuletust” ilmumine, mis kutsus suleseppadest kolleegide seas esile niivõrd mitmetähendusliku reaktsiooni, tõestab veel kord, et kunstnikul on õigus eneseväljenduseks mistahes temale kättesaadavate vahenditega. Arutjunjani luulekatsetused – see on vaid täiendus tema skulptuurile, maalile ja graafikale.
Ja ka Rafael ise ei pea ennast poeediks. Oma luuletustes räägib ta sellest korduvalt: „… Ma ei ole poeet, ei kasuta ma värsijalga ega trohheust, vaid lihtsalt kühveldan elust mäda ja pori”. Ta märkis kuidagi, et „kirjutab pigem südame kui käega”. Muuseas, tema puhul ei saanudki teisiti olla. Seda enam, et kogumik on pühendatud abikaasa Irina helgele mälestusele. Just tema lahkumine andis juba tuntud kunstnikule tõuke selle luuletuste sarja kirjutamiseks.
Raamat „Sada luuletust” – see ei ole mitte ainult and suurele tõelisele armastusele. See on veel ka mõtisklus elust, meist endist. Autor kord naerab enda üle, nimetades ennast „kännuks”, siis jälle kahtleb endas: „… kas minu töö on mõttetu või on see kasulik, vaid sina, Aeg, saad hajutada minu kahtlused ”… See raamat sarnaneb skulptuuriga, mida autor-skulptor aastakümneid nikerdas, ja nüüd, olles juba autor-poeet, raiub sõnad paberile, näidates meile, kuidas kunstniku mõte reastub ja millest tekivad luuletused.
Ja veel üks oluline märkus: see raamat – on omapärane album, kuhu on kokku kogutud Arutjunjani osade tööde illustratsioonid. Lugejal on haruldane võimalus mõista luuletuste kaudu, mis just nimelt andis meistrile tõuke võtta kätte tükk marmorit või puitu, savi või metalli, et teha pärast seda, mida nimetatakse skulptuuriks. Luuletuse skulptuuriks.
Pavel Makarov
Kogumik on välja antud vene keeles