Skulptor Rafael Arutjunjani elus ja loomingus domineerib originaalne ja ebatavaline triviaalse ja hariliku üle. Ühe piiblirahvuse – armeenlaste – esindaja, kes sündis Aserbaidzhaanis, Bakuu linnas, kujunes omapäraseks kunstnikuks põhjamaises Eestis, kus lõpetas 1964. aastal Tallinna Kunstiinstituudi (monumentaalskulptuuri stuudio).

Kolleegide, üldsuse ja ka välismaiste kunstihuviliste ning kunstikogujate poolt kõrgelt hinnatud mitmete silmapaistvate teoste autor ei ole sagedastest ja ahvatlevatest pakkumistest hoolimata müünud peaaegu ühtegi tööd, ja seda meelega.

Alates üliõpilasaastatest on Arutjunjan kogu oma teadliku elu võidelnud õiguse eest olla tema ise, isiksus kunstis, võidelnud kunsti eest, mida tehakse hingele, mitte müügiks. Tema lõputöö – nelja figuuriga monument juudigeto ohvritele Odessas – ajas ärevile eksamikomisjoni, mille liikmetele meenus skandaal Jevgeni Jevtušenko luuletuse “Babi Jar” ümber.

Hiljem jäid ellu viimata mitmed skulptori ideed, näiteks monumentide “Kadunute varjud hüüavad” (1976) või “See kordus Tšiilis” (1977) projektid, sest stagnatsiooniaastatel ei olnud monumentaalpropaganda riiklikus plaanis neile kohta vastuolu tõttu sotsialistliku realismi memoriaalkunsti ametliku standardiga.

Tundub, et sellised läbimõeldud ja kavandatud memoriaalid, nagu “See meeletu, meeletu maailm. Afgaani sündroom” (1989), “Salikard-Igarka surmatee” (1990), “Pühendatud stalinismi ohvritele ” (1992) ei pretendeeri teatud mahule, materjalile ja konkreetsele kohale. Oma idealistlikus ja romantilises olemuses seostuvad nad selliste 20. sajandi suurte utoopiliste monumentidega, nagu Vladimir Tatlini torn “Mälestusmärk III Internatsionaalile” ja Ernst Neizvestnõi teos “Elupuu”. Arutjunjani keerukas ja mitmevärviline kunstimaailm, kus kõik liigub ja muutub, on täis sisemisi jõude, see maailm on võimeline metamorfoosideks paradoksaalsete seoste kaudu, hoidudes seiskunud ja tardunud ühetähenduslikest vormidest, rangetest žanri- ja aspektipiirangutest. Oluline epohhiloov ja samaaegselt traagiline teema võib realiseeruda võrdlemisi väiksemahulistes töödes, nagu näiteks “Rasked ajad.1937” (1986), “Päike geto kohal” (1969), “Murepuu” (1975), “Figuur ruumis” (1976), “Hoiatus. Tšernobõl” (1990) ja isegi omas stiilis dekoratiivse töö “Must madonna” (1980) puhul.

Arutjunjani kunsti värvirikkas paletis võivad mažoorse või minoorse värvigamma ühe või teise värvitooni tavapärasedki kombinatsioonid teiseneda. Nii määrab just must värv kompositsiooni “Hularõngas” (1969) optimistliku, vitaalse jõu; ja vastupidi – polükroomne dekoratiivne “Balti mehe pea”(1990) mõjub vaatajale rusuvalt, tekitab ebakindluse ja ärevuse õhkkonna.

Tähtis on rõhutada Arutjunjani annet jõuda veenvate loominguliste tulemusteni nii looduslike (marmor, pronks, puit, graniit, kips) kui ka mitmesuguste kunstmaterjalidega. Hämmastab mitte ainult kunstniku võime looduslikke materjale jäljendada, vaid ka oskus tuua välja igasuguse ersatsi uus esteetiline kvaliteet, rõhutada seda, mis ei ole looduslike kivide, puidu või metalli puhul tavaline, näha loodusliku materjali puhul tundmatuid visuaalseid efekte, lõhkuda piir kallihinnaliste ja teisejärguliste materjalide vahel. Skulptori võime interpreteerida “skulptuuripoeesia” tardunud norme ja elemente lisab neile uut kõla, vaimustab tema oskus vältida üldiselt aktsepteeritud või tema oma käega avatud kunstimaailmu ja liikuda teistesse tundmatutesse maailmadesse, et alustada kõike täiesti algusest.

Kunstniku rahutu novaatorliku hinge omamoodi sümboliks on kolmest kujust koosnev kompositsioon “Vaimulik meeleolu”, milles ootamatult kombineeruvad plastilise mõtlemise jõuline fantaasia ja üksikute osade groteskne kujundlikkus ning tõeline tähenduslik küllastus, veider vormimäng ja peamiste rütmiliste meloodiate range kooskõla.

Mitmed teisedki Arutjunjani tööd sümboliseerivad tema komplitseeritud emotsionaalset ja intellektuaalset loomingulist meelelaadi, millest paljud on teatud määral autobiograafilised. “Mina olen neis, nemad on minus” – seda pihtimust võib seostada pronksskulptuuriga “Danko” (1983), portreeskulptuuriga “Minas Avetisjan” (1976), kompositsiooniga “Armenoid” (1984) ja koloreeritud Komitase portreega (1987). Ja nii edasi kuni töödeni “Dekoratiivne rändrahn” (1987) ja “Vana gnuu” (1976), mis on ka mingil määral autobiograafiline, hoolimata portreele ebatüüpilisest animistlikust žanrist.

Seepärast ei veetle kunstnikku töö isikupäratu, üksnes dekoratiivse plastikaga, mis teenib vaid ilu eesmärki ja ei tohi häirida haritud väikekodanlase kindlakskujunenud eluviisi, tema mugavus- heaolutunnet. Arutjunjanil ei ole kunagi olnud raske saavutada kunstiteose täiuslikkust, rahuldada vilunud kunstimaitse hedonistlikke nõudmisi, rõõmustada silma omapärase vormimängu, virtuoosse materjalitöötluse ja muude vaatamisväärsete uuenduste ning visuaalsete efektidega.

Meistrina ja inimesena, kes ametliku kultuuri suhtes totalitaarühiskonnas oli leppimatus opositsioonis, ei ole Arutjunjanil ka praegu kerge orienteeruda turumajanduse tingimustes, kui ideoloogilise konjunktuuri asemele on tulnud kommertskonjunktuur. Ja ometi hoiab kunstnik alles kiindumust kujunditesse, mis on suunatud linnale ja maailmale, kujunditesse, mis on heas mõttes publitsistlikud ning mõjutavad aktiivselt äärmiselt laia vaatajaskonda.

Kunstiteadlane A. Sidorov
1991 year